õppima (inf õppida, yks 3 õpib)
- opiskella
- Ta õppis ülikoolis matemaatikat. – Hän opiskeli yliopistossa matematiikkaa.
- Ma õpin eksamiteks. – Opiskelen tentteihin.
- opetella
- Laps õpib käima. – Lapsi opettelee kävelemään.
- oppia
- Sul on temalt palju õppida. – Sinulla on häneltä paljon opittavaa.
- Lapsed õpivad rääkima nagu linnud laulma. – Lapset oppivat puhumaan niin kuin linnut laulamaan.
- Vigadest tuleb õppida. – Virheistä pitää oppia.
- ära õppima, oppia jokin taito
- Esialgu oli raske, aga õppisin varsti ära. – Ensialkuun oli vaikeata, mutta opin sen pian.
- Koerad võivad paljusid trikke ära õppida. – Koirat voivat oppia monia temppuja.
- Õppisin eesti keele aastaga ära. – Opin viron kielen vuodessa.
| Taivutusmuotoja |
|
| ma-infinitiivi |
õppima
|
| da-infinitiivi |
õppida
|
| preesensin yksikön 3. persoona |
õpib
|
| imperfektin yksikön 1. persoona |
õppisin
|
| imperfektin yksikön 3. persoona |
õppis
|
| imperatiivin yksikön 3. persoona |
õppigu
|
| v-partisiippi |
õppiv
|
| nud-partisiippi |
õppinud
|
| preesensin passiivi |
õpitakse
|
| tud-partisiippi |
õpitud
|
- õppima Eesti Keele Instituutin viro–suomi-sanakirjassa (viroksi)
- [PSV] Eesti keele põhisõnavara sõnastik : õppima [1]
