keeld

Viro

Substantiivi

keeld (k`eeld; gen keelu, part keeldu)

1. kielto (vastak. luba)

   Arstide keelust hoolimata läks Liisa tööle. – Lääkärien kiellosta huolimatta Liisa meni töihin.

Taivutus

• ÕS 2018 tyyppi 22e (r`iik) riik

• monikon genetiivi keeldude
• monikon partitiivi keeldude ja keeldusid

Liittyvöä sanat

• keelama, keelma
• keelduma

Aiheesta muualla

• Eesti keele põhisõnavara sõnastik : keeld
• keeld Eesti Keele Instituutin viro–suomi-sanakirjassa (viroksi)