uliseminen
Suomi muokkaa
Substantiivi muokkaa
uliseminen (38)
- teonnimi verbistä ulista
Taivutus muokkaa
Taivutus | ||
---|---|---|
sijamuoto | yksikkö | monikko |
kieliopilliset sijamuodot | ||
nominatiivi | uliseminen | ulisemiset |
genetiivi | ulisemisen | ulisemisten ulisemisien |
partitiivi | ulisemista | ulisemisia |
akkusatiivi | uliseminen; ulisemisen |
ulisemiset |
sisäpaikallissijat | ||
inessiivi | ulisemisessa | ulisemisissa |
elatiivi | ulisemisesta | ulisemisista |
illatiivi | ulisemiseen | ulisemisiin |
ulkopaikallissijat | ||
adessiivi | ulisemisella | ulisemisilla |
ablatiivi | ulisemiselta | ulisemisilta |
allatiivi | ulisemiselle | ulisemisille |
muut sijamuodot | ||
essiivi | ulisemisena (ulisemisna) |
ulisemisina |
translatiivi | ulisemiseksi | ulisemisiksi |
abessiivi | ulisemisetta | ulisemisitta |
instruktiivi | – | ulisemisin |
komitatiivi | – | ulisemisine- + omistusliite |
vartalot | ||
vokaalivartalo | ulisemise- | |
heikko vartalo | - | |
vahva vartalo | - | |
konsonantti- vartalo |
ulisemis- |